Esimene muusikaõppeasutus Saaremaal - Kuressaare Lastemuusikakool (KLMK) - avas noortele muusikahuvilistele uksed 1950. aasta sügisel. Seega saab praegune Kuressaare Muusikakool mõne kuu pärast 55 aastaseks. Ei ole olnud aegu, kus oleks kaheldud selle kooli vajalikkuse üle ja arvatavasti niipea ei hakatagi. Alati on aga aru peetud, kuidas oleks võimalik veelgi paremini koolil oma ülesandeid täita, sest rõhuasetused eesmärkides aegade jooksul muutuvad. Kas on selleks lapse üldkultuurilise silmaringi suurendamine terve muusikamaailma jagu, või üles noppida ja teele saata meie keskel võrsuvad eeldustega muusikud. Kas saame oma kooli edukust hinnata konkurssidelt ära toodud heade kohtade järgi või oleme siis head, kui kooli vilistlased jätkavad koostööd oma instrumendiga ka peale kooli lõpetamist. Nad on ju nakatatud muusikapisikuga, saamaks selle kaudu naudingut ja eneseteostust.
Kõik need väited ja tingimused on ju head ning vajalikud. Tundub, et tänasel päeval hoolitseb riik seadusandluse abil oma andekate muusikute kasvatamise eest. Läbi huvikoolide seaduse pannakse koolile ülesandeks tagada lapse arendamisel oskused, mis võimaldaksid jätkata õpinguid kõrgemas õppeasutuses.
Samas tekib iga kolme aasta tagant värskel omavalitsuse volikogu liikmel suule küsimus:” Miks me ikkagi peame tegema muusikakooli individuaaltundidele nii palju kulutusi?”
Matemaatiliselt igati põhjendatud küsimus, kui eesmärgiks on arendada huvitegevust ja garanteerida seda kõigile. Siis oleks ju kõige ökonoomsem tegeleda staadionil näiteks massvõimlemisega. Mõelge kui palju lapsi saab tegevust, kui staadioni igale ruutmeetrile üks võimleja paigutada. Odav, tervislik ja sotsiaalset suhtlemist arendav. Enamik inimesi mäletab neid aegu ja sellist “huvitegevust” läbi filmilindi ning eks omajagu esteetilist ilu oli ka neis etendustes.
Kui huumor kõrvale jätta, siis praegu riik seab ülesanded ja omavalitsus maksab nende täitmise eest. Samal ajal asetab omavalitsus ise rõhuasetuse meile juba teadaolevatel põhjustel üldkultuurilistele eesmärkidele. Seni kuni riik jätkab muusikakooli, kunstikooli ja spordikooli nimetamist huvikooliks (tegemist on siis ju kohaliku omavalitsuse valdkonnaga), jääb ka probleem püsima.
Küll tuleb kunagi ka aeg, kus muusikalist süvaõpet hakkab jälle finantseerima riik ja üldkultuurilise taustaga koolitust omavalitsus. Ja ongi probleem lahendatud: kes tellib muusika see ka ...”
Aga muidu me elame hästi. Õpetajad on head ja oma ametile pühendunud. Õpetaja Laine Sepp on silma paistnud tšellopoiste Andres Opi ja Andres Allase õpetamisega. Nüüd juba Tallinna Muusikakeskkoolis õppivad viiulipoisid Jonannes ja Heldur Harry Põlda andsid aastaid koolile palju põhjust rõõmustamiseks. Suure panuse noorte meeste viiulikultuurile on andnud Laine Sepp ka läbi viiulipoiste festivali korraldamise.
Leida Viira akordioniõpilane Triin Tisler on saavutanud auhinnalisi kohti. Matis Männa õpilane Preedik Lemba on praegu klarnetimängijatest Eestis omas klassis parim.
Vanamuusikainstrumentide ja plokkflöödiõpetaja Tiiu Maripuu õpilased Maarja Uus ja Triin Lõbus tulid samuti samal konkursil omas klassis esimesteks.
Tiiu Maripuu vanamuusikafestival on kujunenud Kuressaare kultuuripildi koostisosaks. Vanamuusikaansambel RONDO on aga saamas juba 10-aastaseks.
Madli Maarja Vainokivi kooriklassi õpilased on osalenud arvukatel laulukonkurssidel. Kõigile tuntud nimed on Preedik Heinmaa, Karl-Jörgen Viskus, Teisi Valge, Kati Laeva, Annika Väälma, Meren Tamme. Gerrit Siiner vallutab praegu sõna otseses mõttes Napoleonina Tallinnas muusikaarmastajate südameid.
Tiit Paulus inspireerib noori muusikuid läbi pop-jazzosakonna ansambli 2+2=5. Sünergilise koosluse moodustavad Maria Väli, Erko Niit, Mai Jõgi ja Tiit ise.
Viimasel “viisaastakul” olemegi püüdnud järjest enam asetada rõhku koosmusitseerimisele. Meil on lisaks eelnimetatuile puhkpilliorkester, tütarlastekoor “Täheõis”, keelpillikvartett, rahvapilliansambel, lisaks veel väiksemad keelpilli-, klarneti- ja saksofoniansamblid. Kõige uuem ettevõtmine oli 2003. aasta sügisel muusikakooli koondorkestri loomine. Selleks, et oleks võimalik peale kooli lõpetamist oma instrumendiga tegelda, tuleb ju leida väljund. Sümfooniaorkestri instrumentide oskajaile on koondorkestri näol see võimalus nüüdseks olemas.
Kokkuvõtvalt võib õelda, et kõik on hästi. On head õpetajad, head õpilased ja head omanikud – mõtlen siin Kuressaare linna. Tegutseme kõik oma võimete piires ja töötame paremate tulemuste nimel. Probleemid on olemas ja vajavad lahendamist. Nende edukast lahendamisest ongi järgneval juubelil põhjust rääkida.
Ilusat kevadet ja häid muusikakogemusi!
Tarmo Berens